Jälle Kahheetias

Olime terve eelmise nädala Kahheetia pealinnas Telavis koolitamas.

Mäletate ju filmi "Mimino"?Vaat seesama lendur Valiko oligi ju Telavist pärit.Tema lennuväli on seal päriselt olemas kah.Aga tähtsamast:

Tbilisist on Telavisse umbes 1,5-2 tunni tee.Ööbisime ja viibisime linna parimas hotellis Rcheuli Marani,tõlkes Rcheuli veinikelder.Juba esimesel õhtul otsustati meid viia ekskursioonile veinitööstusse päris Kindzmarauli külla.

Ma pean teile muidugi ütlema,et kõik need kuulsad veinisordid kannavad oma külade nime,kus nad kasvavad.Nii tuleb teil Telavvi sõites kimada läbi Mukuzani küla ( üks parim kuivadest punastest veinidest) ja Tsinandali ( parim valge kuiv vein oma hinnaklassis).No ja enne on ju veel Manavi ( selle värviks öeldakse siiin roheline) .

Veinitööstuses oli tore.Maitsesin parimaid vanu valge viinamarja veinisorte-Khvi,Khishi jne. No ja siis veel 2006 aasta ja eelmise aasta Saperavit ( põhiline punane viinamari) ja tehase nimiveini Kindzmaraulit.Khivis oli tunda imelisi lillelisi aroome ja 2007.aasta Saperavis musta sõstart.Oo, ja millised olid tanniinid! Punaveine hoitakse selles tehases ka tammevaatides.

Pärast veinitehas oli suund Gremi kloostrisse. Enne Gremit on Eniseli küla, kust pärit viinamarjast tuleneb kuulsa konjaki nimi.No Gremi konjakit teate ju niigi.

Gremi oli kuni Pärsia shahh Abbasi invasioonini 16.sajandil päris kibe suur linn. Kuningas Levan oli selle asutaja ja põhielanik.Levan oli ise muidugi litsakas mees,kelle naine, Guriast pärit Tinatin soovis et teda pärast surma mingil juhul oma mehe kõrvale ei maetaks.

Gremi on imeline-Gruusias on üldse kombeks et kellatorn ehitatakse eraldi.

Kellatorni saab üles kah kobida.Mõni pilt mis on sealt ülalt tehtud
siin näete Alazani jõe orgu.

Kahheete peetakse üldse kõige paremateks inimesteks kogu Gruusias.Nad räägivad vähe ja on aeglase taibuga põllumehed.Siin kasvab suur osa Gruusia veiniviinamarjast.Kui kahhedid midagi ütlevad,siis nii ka on.Mitte nagu mõned hooplejad ja tühikargajad.Kahheedid on täiesti äratuntavad teisest hõimudest oma tõmmu naha,süsimustade juuste ja rosinpruunide silmade pärast.Puha Pärsia mõju.Pärslased käisid siin sajandeid röövretkedel.Kahheetide rahvuslik murumütsike-must pealael nupuga ja rummuga on täpselt selline,et saab tsäuhti, vaenlase tulekul kiivri peale lüüa.

Kuni 18.sajandi lõpuni oli Kahheetia kuningriik-kuningas Erekle II oli ju see poiss,kes kuulsa Georgijevski rahulepinguga Venemaaga kokku heitis.

Teisel õhtul viidi meid Signagisse.Kuulsasse kindluslinna,mille taastamiseks on meeletuid rahasid sirgeks löödud.No fassaadid on nüüd tõesti hästi tehtud.Kui nad kunstlillede asemele päris lilled rõdukastidesse istutaksid, võiks juba päris lahe olla. Muidugi on üsna gruusiapärane,et selles välismaalaste jaoks ülesvuntsitud linnas on vaid üks suveniiride kauplus.No küll jõuab..

Tegelikult on seal tõesti ilus,ei saa salata.Kena linn, ilus arhitektuuriansambel. Ümber linna on mööda mäekülgi vonklev linnamüür.Ja linnamüürilt alla vaade Alazani orule.

Enne Signagisse sissesõitu on Bodbe klooster.Väga ilus paik.Sealt on ka mõni ülesvõte tehtud.

Bodbesse on maetud, väidetavalt muidugi,Püha Nino Kappadookiast.Seesama nunn,kes Gruusiasse ristiusu tõi.

No ja viimasel õhtul oli pidu.Läksime selleks Shuamtasse,kus on mitu kloostrit ja mitu restorani.

Õpilane Iago, kes ongi tegelikult Bodbest pärit, tõi oma veini,mida tal olla kodus ligi tonn.Siin ta ongi, lohvist kanne täitmas.Nagu ma olen enne juba blogis kirjutanud,on siin kombeks kõrtsi minnes oma vein kaasa võtta.

Igatahes Iago vein oli super hea rkatsiteli (hele) viinamarjast tehtud.Pead haigeks see ei teind.Olgu öeldud,et 60 liitrit jõime ära nagu tirtsti.

Tantsisime metsikult.Isegi osseedi tantse,mis on ju sellised kiired. Hoidke ise käsi 180 kraadise nurga all ja nii pidevalt ja siis laske üle põranda kiirel varvasjooksul. No tore oli.Koju jõudes olime väsinud,kuid õnnelikud.

Lääne-Gruusia

Tulin üleeile lääne poolt komandeeringust.Vaatasime üle Imereti ja Adjara kohalikud asutused ja kohad kus oleks maikuus tore koolitusi teha.

Raske on vist siinmail leida inimesi kellele ei meeldiks sõit nii ilusal teel kui seda on Tbilisi-Batumi.No loodame,et kunagi valmib ka kauaoodatud kiirtee,mida mööda oleks võimalik need 390 kilomeetrit kihutada ka kiiremini kui praeguse 6 tunniga.

Tee läheb Tbilisist kõigepealt mööda Mtskhetast.Seejärel peaaegu läbi Gori,mis on Shida-Kartli keskus ja pealinn.Siis Khashurist paremale.Vasakpoolne suur tee viib Borjomisse kuhu meil seekord asja polnud.Khashuri on kuulus teede hargnemiskoht,kust Kutaisi suunas sõites saate varsti siirupileibadega lehvitavaid vanamutte näha.Kui võimalik,ostke.Värskete ja tulistena on nad head.Tuleb kohe ära süüa.

Nii siis on kohe varsti tunnel,mis eraldab rahva arvamuse kohaselt Ida- ja Lääne Gruusia.Igatahes on tunnelist läbi sõites õhk hoopis teine ja parem, lõhnaks nagu mere järgi.Peatselt algab minu lemmikosa teest-Imereti haljad künkad. Vahi paremale ja vasakule-ikka on jube ilus.Sõita tuleb läbi Shrosha küla mis on kuulus oma savipottide valmistamise poolest.Tehakse kõiksugu pütte,aga kõige olulisemad on ketsid,millesse saad panna liha või seeni ja siis täiega ahju,kus hästi mahlaselt ära smoorivad.Kes on maitsenud seeni sulguniga või kana küüslauguga ehk shmerulit, teavad et ma ei aja jama. Varsti tuleb tööstuslinn Zestaphoni,kus kaevandati ja töödeldi värvilisi metallimaake,näiteks mangaani ).

Pärast Zestaphonit mõnikümmend kilomeetrit on Gruusia suuruselt teine linn Kutaissi.Ennevanasti oli see igavesti vägev linn,mille lähedusse jääb kunagine ülevenemaa kuulus kuurort Tskhaltubo oma mineraalvete ja maa-aluste grottidega,mida kogu aeg juurde avastatakse.

No igatahes Kutaissis,mis ka tuntud kui Gruusia krimide pealinn,korralikke hotelle leida eriti pole.Suutsime mõned siiski pika jälitustegevuse tulemusel lokaliseerida.Palun-siin on ühe hotelli esine - . Peremees oli tegelikult väga tore inimene-tõi meile oma parimat veini juua.

Kutaissist otsustasime jalga lasta nii kiirelt kui saab,et jõuda enne kalaturu kinnipanekut Batumisse.No see õnnestus.Isegi jõudsime enne Urekis mõned kefaalid ja barabulkad kinni pista.

Kes ei tea millised on barabulkad,siis palun-siin on need näha Batumi kalaturul .Parimad on nad friteeritult.

Et oli paastuaja üks võimalikest kahest päevast-Hareba,mil on karmidele lihasuretajatele lubatud kala, oli pakkumisi palju ja ostlejaid kah.Lasime ühe kammelja ära puhastada ja kaasa panna.No kuidas sa käidBatumis ja ei söö kammeljat.Nii ei saa. Vat siinmail on nii,et restoranidesse võid minna oma veiniga.Seda ma teadsin varemgi.Aga et ka oma kaasa võetud kala võib rahulikult teenindavale personalile anda,et need selle rõõmsameelselt ära praevad-toda ma es tiadnu..

Igatahes võtsime vabalt ja sõime enda praktiliselt lõhki,peale võtsime valget veini.Sai naerda,et ülejäänud 365 päeva igatseme taga toda päeva mil enam kammeljat süüa ei jaksanud.No oletatavasti rõõmustas meie poolt alles jäetud kala üle vähemasti teenindajate kass..

Hommikul tegime kiired käigud ametialastes küsimustes,elik vaatsin üle tuttavad poisid osakonnas.vaat see pilt on tehtud Adjara politsei peavalitsuse ees.Ilus põõsas, eks ole.Ainult et ma ei tea mis taim see on.

Nii-Batumist välja.Tee äärest sai ahnepäitsude poolt kaasa rabatud adjara magusaid apelsine,mida siinmail ka vashingtonideks kutsutakse.On õhukese koorega ja mahlased.No ja siis jälle Urekisse,et koduste poolt edastatud soove kalade kaasaostmises täita.Olen siin koos umbes 7 kilo kefaaliga.Tagasisõit läks ludinal.Ainult üks peatus Bagdati teel asuvas söögikohas ja siis Shroshas autojuht Georgi naise sugulaste juures,kus on alati olnud väga hea vein.

Vaadake kui ilus on vaade nende koduaiast jõekesele.Siis otsustasime,et enam peatusi ei tee ja 2 tunniga olimegi Tbilisis tagasi.Proovisime,kuidas masin kiirust võtab.

Saime mööda Land Cruiserist ja siis ka Audi dzhiibist.Kehvematest pillidest ma siin ei räägi.Meie spidokas näitas 210 km/h.Aga seda me proovisime ainult korraks.Tagaistmel olev Thea oli pisut kange ja lubas meiega mitte kunagi enam rääkida...

Koju jõudes olin väsinud, kuid õnnelik.

Ja järgmisel päeval panin juba jälle kalad ahju.